Hei-hei!
Ma olen nüüd nädal aega seedinud, kas kirjutada oma kogemusest vaimse tervise õe külastamisest või mitte, kuna siis peaksin rääkima avalikult, miks seal ka käisin. Ja paratamatult on mul mingisugune valehäbi sellepärast (mitte sellepärast, et abi vajan, aga just selle võimaliku diagnoosi osas). Samas ma ise viljelen igati vaimse tervise abi kasutamist ning kuidas ma siis jätan jagamata, millise kogemuse osaks mina sain. Selle mainin kohe ära, et tegelikult on mu elus kõik hetkel väga hästi. Üldjoontes stabiilne elu, enda ja lähedaste tervis on korras. Teen tööd, mis mulle meeldib, saan veeta aega oma pere ja sõpradega ning lubada sellist eluviisi nagu armastan. Kõik on tõesti hästi, aga mind tegelikult varjutab juba nii kaua kuni end mäletan, uneprobleemid ja pidev enesesüüdistamine, miks ma asju tihtipeale edasi lükkan ning miks ma tihti ei suuda väikeseid asju lihtsalt ära teha. Kui tuleb mingisugune pinge peale, näiteks, tähtaeg, saavad asjad alati tehtud, aga pidev enesesüüdistus, miks ma ei alusta asjadega varem, on hakanud ära väsitama. Niisiis long story in short, mu ühel tuttaval diagnoositi mõni aeg tagasi ATH ja kui temaga rääkisime, mis on tema sümptomid, on need 1:1le, mida mina igapäevaselt tunnen/mõtlen/teen. Nüüd olen sellel teemal väga palju ise uurimustööd teinud (hüperfookus nt üks ATH tunnus) ja selline kahtlus mul enda suhtes on.
ATH kogemusnõustaja Taavet Borovkov (soovitan teda sajaga, kui Sul on ATH või selle kahtlus) tegi just parasjagu praktikat ja otsustasin tema teenust kasutada. Tema suutis mind nii kaugele saada, et panen perearstile aja (tihtipeale arstidele aja panek nõuab minult suurt pingutust ja võin seda nt päevi edasi lükata). Perearst konsulteeris kliinikuga ja nad leidsid, et minu ATH kahtlus on piisavalt suur, et mind edasi teenusele võtta. Sealt edasi tuligi siis kohtumine ühes tuntud kliinikus vaimse tervise õega. Läksin sinna ja olin väga ärevil. Ise mõtlesin, et raudselt kujutan endale asju ette ja võtku ma end lihtsalt siis kokku.
Lähen siis kabinetti ja räägin, miks ma seal olen, millega igapäevaselt tegelen jms. Esimene error: “Ise oled ka vaimse tervise spetsialist ja nüüd oled siis siin.” Ma ei öelnud seda, aga minule õpetati küll kogemusnõustajate koolis ja üleüldse kõikidel vaimse tervise koolitustel, et enesehoid on väga oluline asi abistamise töö juures ja see tähendab seda, ET SA KÄID KA ISE ABI SAAMAS. On mõeldamatu, et töötad vaimse tervise teemadega ja sellepärast ise kunagi abi ei vaja. Teine error: “Kui sa oled kogemusnõustaja, kas see tähendab, et sul on mingi kogemus?” Mina jällegi mõtlen oma peas, et kuidas see võimalik on, inimene töötab vaimse tervise valdkonnas ega tea, mida tähendab kogemusnõustamine.
Edasi rääkisime veel mu perekondlikust taustast ja kogemusnõustamise teemadest. Ütlesin, et minu kogemusnõustamise teemad on lähisuhtevägivald ja depressioon. Nüüd tuli küsimus, mida MITTE KUNAGI EI TOHI NIIMOODI KÜSIDA!!! “Kas su isa väärkohtles sind?” Tahaks panna siia neid emotikone, kus naine endale vastu pead lööb. Oeh. Ütlesin, et ei, mul oli vägivaldne partner. Räägime veel sellest, kuidas ma aitan endiseid ja praeguseid lähisuhtevägivalla ohvreid ning et mul toetusgrupis üle 130 naise. Ta küsib: “Kas tõesti on Eestis lähisuhtevägivalda nii palju?” Mina jällegi mõtlen oma peas, et SA OLED VAIMSE TERVISE ESINDAJA JA SA EI TEA, ET OLEME PEREVÄGIVALLA OSAS EUROOPA TIPUS?
Küsis veel mu elu kohta ning rääkisime erinevatest traumadest. Meile kogemusnõustajate koolis rõhutati, et kui sa ei suuda inimest pärast nö kokku tagasi turvaliselt pakkida, siis ME EI KÜSI sügavaid küsimusi, mis võivad mõjuda traumeerivamalt. Tema ühe mu trauma kohta küsis ja mul hakkasid pisarad voolama, mille peale ta ütles, et vahetame teemat. Ta nägi, et ma olin tema küsimuste peale nutma hakkamas ja ta isegi EI PAKKUNUD mulle salvrätikut, vaid ütles, et VAHETAME TEEMAT! Salvrätiku võtsin ma tema laua pealt ise, et oma nutune nina tühjaks nuusata. Isegi vaimse tervise ABC-s räägitakse, kui sa näed, et inimene on endast väljas, siis esmalt pakud talle vett ja ulatad salvrätikud…
Kui nüüd mõelda, kas see kõik saab veel hullemaks minna, siis jah, sai küll. Lõpu poole küsis ta mu käest, aga mis see mulle üldse annab, kui mul diagnoositakse ATH, et seda ravida nagunii ei saa ja see on mul elu lõpuni. Ma olin sõnatu, ütlesin, et teadlikkus aitaks mul sellega palju paremini toime tulla ning ehk ma siis ei süüdistaks end nii tihti selles, et ma ei suuda end kokku võtta. Ta veel lisas, et vb selgub, et mul ongi vaja end lihtsalt kokku võtta. Siinkohal olgu mainitud, et esmased kiirtestid tema juures näitasid ka, et mul võib olla ATH. Aga JÄLLEGI, isegi, kui mul ei ole ATH-t ja mul on vaja end tõesti nö kokku võtta, siis NÕUSTAJANA SA EI ÜTLE MITTE KUNAGI KLIENDILE SEDA, ET TAL ON VAJA END LIHTSALT KOKKU VÕTTA. Mõni inimene, kes on väga katki, läheb teeb selle peale enesetapu. Inimene, kes on hädas, süüdistab end pidevalt, miks ta end ei suuda kokku võtta ja kui spetsialist peaks selle niimoodi välja ütlema, oleks see inimene lõplikult katki.
Samal ajal tõin endamisi peas kohe paralleeli, et kui naine on enda teadmata vägivaldses suhtes. Ta püüab igati olla oma partnerile meele järgi, aga päeva lõpuks ei ole mees ikkagi temaga rahul. Naine süüdistab pidevalt ennast, miks ta ei ole siis parem naine. Lõpuks ta räägib ehk mõne sõbrannaga ning kui see sõbranna saab aru, et tegemist on vaimse vägivallatsejaga ja ütleb sõbrannale, et vahet ei ole, mida naine teeb või ei tee, see mees ei ole kunagi rahul. Naine hakkab rohkem asja uurima ning tal tekib arusaamine, et tema ei saagi seda suhet parandada, kuna probleem on hoopis mehes. Lisaks, kui tal tekib teadlikkus, et on vaimselt vägivaldses suhtes, siis suudab ta selle suhte suurema tõenäosusega ka lõpetada. Üleüldse kõikides erinevates eluvaldkondades aitab teadlikkus nende asjadega toime tulla. Selleks ei pea ju isegi vaimse tervise õde olema, et nendest asjadest aru saada.
Nüüd, kui ma selle kõik siin järjest kirja panin (saadan tagasiside kliinikule ka, kuna minu arvates ei tohiks selline vaimse tervise õde inimestega tööd teha), tundub see kõik ikka päris hull. Visiidi lõpus oleks ma väga tahtnud talle ise supervisiooni teha, teda juhendada, aga mina olin seal patsient, mina vajasin abi, kuid sain korraliku trauma osaliseks. Olgu, see on veidi ehk üle võlli, aga sellised küsimused on väga inimest taasohvristav ja ma isegi ei läinud sinna ohvrirollis, aga väljudes oli küll selline tunne, et mind on pihuks ja põrmuks tehtud… Nii et ma ei imesta, kui inimesed aina rohkem alternatiivse meditsiiini poole pöörduvad…
Palun hoidke pöialt, et psühholoog, kelle juurde ma 2 kuu pärast aja sain, on oma töös pädevam. Muidu tahaks küll selle teekonna pooleli jätta. Juba praegu ausalt öeldes tahaks, aga kuna ma juba selle ette võtsin…